Sukeldudes sügavusse…

24.12.2020 – Erik Perlin

Räägin meile kujundliukult lahti, kuidas meid on pinnapealseteks kasvatatud ning loodetavasti inspireerin sind elu sügavust tervitama, nautima ja imetlema.

Oleme maast madalast õpetatud nimetama asju siltide ja põgusate kirjeldustega, ning siis kiiresti edasi liikuma. Näitame oma lastele pilte koerast ja autost ja ütleme mis häält miski teeb ning rõõmustame, kui ta välismaailmas selle ära tunneb. Teisisõnu, anname puhtale teadvusele oma emakeeles või mõnel juhul mitmes keeles sildi, millega ära tunda objekte ja nähtusi. Selles pole iseenesest midagi halba, see võimaldab meil verbaalset kommunikatsiooni alustada.

Sõna üksi on limiteeritud vahend suhtluseks ja terviklikuks maailmatunnetuseks. Energeetiline ja telepaatiline suhtlus on palju võimsam meedium, potentsiaalselt ammendav ja lõplik, vahetu. Näiteks kui me midagi inimkeelde tahame panna, siis tihti on meil tunne juba enne kohal ja me justkui ´´otsime sõnu´´. Paljud saavad kätte sinu sõnumi ka ilma sõnadeta, ehk telepaatiliselt. Samuti tunned ja tajud sina teisi.

Kuid murekoht on tekkinud selles, et meie vanemad ja meie ise vanematena, oleme rahuldunud pelgalt pinnapealse kirjeldusega ning õige vastuse ja põgusa kirjelduse peale, nt. ,,See on kutsu ja ta teeb auh auh, see on muru ja värv on roheline´´,  liigume me kiirelt edasi järgmise nimetuse juurde ja küsime, et kas võsuke ikka teisi värve ja häälitsusi ka teab.  Südikamad vanemad õpetavad lastele 2-3 keelt ning stereomeetriat ja on selle üle uhked, kui ka nende lapsed suudavad kuulekalt kõik juhiste järgi ära teha. Kuid tunnetuslik osa, mis kaasneks maailma omas tempos avastamisega, jäetakse enamasti sootuks ära ja seda surutakse veel allagi. Kui sa ise kasvad füüsilises ja tahkes maailmas, kus kõik sildistatakse ja siis hinnasildistatakse ning lõpuks lahterdatakse, siis on loomulik, et sinu looming tuginebki sellisele maailmakäsitlusele….

Kuid on palju enamat kui see pinnapealne kiht, Kui sügavale see jäneseurg siis läheb? Alkeemikud soovitavad tarkade kivi leidmiseks, mis kõik su kogemused kullaks muundab, sukelduda maa sisemusse ja puhastuda…. Mina kutsun sind filosoofilisele rännakule ja mõtisklusele, mille kavatsus on sind toetada ning julgustada minemaks sinna suunas, juhatada sind tagasi armastusse, iseenda olemusse. Ja selleks teeks on ennekõike integratsioon – sa võtad oma varju ka vastu, andestad ja lõdvestud, ei tõmba enam krampi ega põgene, vaid valid nüüd armastada.

KUIDAS OLI: Meie tähelepanu on köitnud (oleme ise nii kasvanud ega pole vast siis piisavalt vajalikuks pidada seda muuta) vaid põgus füüsiline maailm ning meid on viidud läbi intensiivse pinnapeal ujumise kursuse. Inimestele on sellest lausa hirm tekkinud kõige tundmatu ees – tundmatuks on jäänud kõik, mis allpool. Pidevalt vajatakse, et keegi väljapoolt meile ütleks, mis toimub ning kuidas oma elus opereerida. Oleme oma sisemise kompassi avastamise faasi vahele jätnud. Ja see peaks olema üks olulisemaid õpetusi ja teekondi, mida ette võtta, ideaalis ikka juba kodus ja maast madalast, kui me maailmaga tutvume. Märgatav ja tajutav on see, kui vähe me suudame tänapäev keskenduda ja rahulikult olla. Tähelepanuhäirete all kannatab valdav enamus meie ühiskonnast, sest oleme nõnda programmeeritud. Televiisor, nutitelefonid ning sealt tarbitav ´´meelelahutus´´ on ehk keskmise kaadri pikkusega 2,5 sek ning kui sul 7 sekundiga põnev ei ole, siis otsid juba uut elamust, mis sind pidevalt pinnapeal surfamas hoiaks. Aetakse taga midagi, mis liigutaks, erutaks, stimuleeriks, pakuks kas adrenaliini, suhkru või endorfiini laksu. Oleme seda otsinud välistest elamustest, substantsidest ja objektidest, otsinud neid laenguid siit PINNAKIHIST.

Kuid see pinnakiht on pelgalt peegeldus. See on justkui oleks sul nina vee all ja silmad vee peal, siblid kõvasti, uskudes et veeall sa ei näe ega hinga – näed vaid jäämäe tippu, ja seegi on eksitav. Nõnda elades olemegi harjunud nägema ja kogema oma elu pinnapealselt ning nimetama ekraanil toimuvat, otsimaks juba järgmist tuntavat objekti. Oleme pidevalt rakkes saavutamise, uue ja parema ostmise, elamuste jms taga ajamisega. Ja kui tulevad tunded, siis püütakse neid maha suruda ja end tuimestada. Kusjuures enamik saavadki lõpuks oma kaua unistatud puhkusreisile ja siis ei naudi sedagi, vaid puhkusel rannas olles käib muretsemine edasi: küll on vaja kreemi päikese kaitseks ja siis vaja kaitsta rahakotti kui koos ujuma minna, ja kust küll süüa ja mida, pilti teha ja ´´nautida elu niinagu filmis´´ ja ehk viieks minutiks lõõgastume, kuniks nende rahutu meel neid jälle kätte saab… =)

Elame nagu reaktsioonide maailmas ning oleme nõnda manipuleeritud väliste peegelduste virrvarrist, teiste tegijate lugudest, unustades ning jättes ennast tähelepanuta. Vaid siin pinnakihis reageerides elame nagu pidevalt gaas põhjas ( ja käsipidur pooleldi peal) ning kardame aeglustamist, sügavamat tunnetamist, allvee ekspeditsiooni, suuremat nägemist –  just seda, mis meid tõeliselt aitaks ja tervendaks. Kuid seda piduri ja siduri kärsakat, (mis sellest kiirest reageerimisi täis elust tuleb), tolereeritakse enamasti rohkem, kui seda elu intensiivsust ja pärisust, mis lõdvestumise ja aeglustamisega tekib  – sest seda on õpitud kartma. Tundmatu maailm, paistab paljudele ohtlik, sest mine tea, mis ootamatusi sealt kõik tulla võib.

Mõistuse pinnapealne ja väike maailm on küll egole petlik turvaline mugavustsoon, kuid paratamatult hävib ja kukub see üks hetk kokku – sest see on justkui illusioonide kaardimaja; torn, millel pole vundamenti. Seega pole ta saanud isegi palju sirguda, sest maandus ja juured – tema sügavus on puudu. Õnnistagu vaim oma suure rahu ja kohaloluga kõiki meid, et võiksime lõdvestuda oma enda elukogemusse, seda nautida ning täiel määral kogeda. Tänada, rõõmustada, pidutseda, usaldada ja vastu õnnistada!

Ja  siis see TEINE POOL: animistlik ja holistiline, transendentaalne ning müstiline maailm – see kõik, mis on pinnakihi all, sellest on meid õpetatud mööda vaatama, seda pelgama või suisa eitama. Linnukesel akna taga, sellel tammepuul, pilvedel, tuulel ja merekohinal, on palju enam pakkuda neile, kellel on silmad ja kõrvad neid kuulata ja tunnetada. Võiksid istuda päevi rahus ja rõõmus nautida ning kogeda elu vaadates kodus aknast välja. Kuid tõenäoliselt on ka sinu programmeering pärit ameerika filmidest ja intensiivnet meele lahutamisest su meele nii rahutuks ajanud ja ehk täitsa ära lahutanud, et ta otsibki ennast kogu aeg. Aina otsib ja otsib. Ja kuna ta on tõenäoliselt välisesse pinnakihti, sellesse ekraani – endast väljapoole ära eksinud. Siis järgib ja kummardab ta usinalt teeviitasid ja otsib kaotatut sisemist täitumist ja rahu sealt kust seda kunagi ei leia – endast väljastpoolt. Sinu kasvatus ja maatriksi programmeering on sind õpetanud seda tegema ning see on täitsa loomulik ja harjumuslik käitumine.

Kuid kui sa elad justkui hingetult, vaid külma närvi ja karge ratsionaalsuse ja mõistuse juhatusel,  on su süda ilmselt veidi nukraks jäänud. Kõiksuse tunnetust ei ole, sihti ei tea, kroon on kinni ja ärevus ajab peast hulluks…. Huuuuuh!  Hinga siis välja ja lase minna! Lõdvestu. Anna andeks, unusta ära ja lase lahti! Usalda…

Saad juba aru, kuhu see jutt tüürib? Võid mängida päev läbi oma koeraga, kuulata tema olemuslikku sõnumit sulle, ja areneda rohkem kui kuu aega koolis käies. See sõltub sinu valmisolekust ja avatusest. Ja see tuleb sulle lihtsalt, läbi selle kogemuse. Meie mure ei ole mitte intellekti ja mälu vähene täiendamine, vaid oma tunnetuse ja sisemise kompassi roostes olek, sest me ei ole neid eriti kasutanud. Vähe sellest, et me loodusest ja loomulikkusest nii palju kaugenenud oleme, oleme ka üksteisest kaugenenud. Selleks pole vaja isegi seda sotsiaalse distantseerumise propagandat süüdistada, see on lihtsalt sümptom sellest, kuidas me seni elanud oleme. See aina süvenes ning vajas väikest äratuskella – enamikke ei huvitanudki enam teine inimene, kui siis vaid niipalju, kui neil nende endiga seos oli – midagi neilt saada. Armastus sai ratsionaalses meeles kirjeldatud kapitalistliku kaubanduse mõõdupuu järgi. Inimesed on eraldunud maailmast otsivad armastuse valemit sõnaraamatust ja youtubest.

Kutsu neid siis individualistiks või egoistiks, igatahes tegelevad pinnapeal elavad inimesed ja/ehk osad meist, valdava osa ajast selle kontrastse  piiri ülalhoidmisega, mis on sees ja mis on väljas – teisisõnu Võitluse ja võistlusega – süüdistades ja kahtlustades kõike, mis võiks nende illusiooni purustada. Pole olemas mingit välist karmi kätt,  justnagu Agent Smith, on need meie eraldunud teadvuse osad, hoidmas üleval eda maatriksi maailma, läbi oma sisemise tsensori ongi need osad massiprogrammeeringu alalhoidjad.

Mõnes mõttes on see nagu nukuteater, kus üks käsi mängib, et võitleb teise vastu. Kui nüüd seda nii veenvalt mängid, siis lähedki rolli sisse ja võid sinna ära eksida. Siis arvadki, et oled oma loojast ja hingestajast eraldi ning energiadefitsiidi tõttu pead selle nimel teistega võitlema – nõnda see maailm on siiani enda mängu mänginud. Ja see on olnud meile põnev.

Armastan inimkonda! Inimesed on nii head ja pahaaimamatud oma sisimas – nad usaldavad, et neile ju ometi keegi liiga ei teeks. Ja selles usalduses peitub ka kaitse. Teadlikkusega kaasneb suurem vastutus, õndsad on need vaimust lihtsad, kellel pole niipalju muresid ja teadmisi, mis kõik maailmas ´´valesti´´ on. Mõned vihased ärganud vandenõusid paljastajad lõvid on veel vägagi hinnangulised ja põlgavad ja pilkavad teisi, kes veel unes, nimetades neid halvustavalt lammasteks. Ometi on kõrkus kustutanud mälust aja, kui ise sama kohas oldi. Kõik see kriitika on tegelikult kriitika enda suunas, kui ei suudeta kaastundlikud olla enda ignorantsuse suhtes. See ei tähenda, et kõigele peaks JA ütlema, kindlasti mitte. Kuid kaastunne ja austus võiksid olla alused, millelt me maailmaga suhtleme – ka siis ja just eriti siis, kui meie peegelpilt, see teine inimene on suutnud meis üles tuua tunded, mida me enda suhtes tunda ei ole tahtnud. Just see ongi see võimalikkus uuesti valida, andestada ja mõista ja lahti lasta – oma karma, orma piiravad programmid   – valida kasvada ja olla julgelt kohal oma transformatsioonis.

Osad süüdistavad pidevalt välisilma oma tunnetes, julgemata neid ise vaadata, kogeda ja vastu võtta; teised jällegi räägivad vaid iseendast ning halavad ohvrina ja süüdistavad ennast, vahet pole, nad mõlemad on selles pinnakihis ega julge päriselt lõdvestuda. Enamjaolt oleme me kõik ju endaga kõvad kriitikud. Ma ei tea veel väga inimesi, kes end tõeliselt ja jäägitult armastaks… Kuid see kirjutis ja minu missioon on, et me kõik saaksime end tingimusteta armastama, et liiguksime harmoonia ja terviklikkuse suunas. See tähendab eeskätt, et lõdvestuksime oma kogemusse ja oma ellu, rohkem enda sisse siin ja praegu. Et mõistaksime kuidas me seda maailma loome, mis see meie elu ja meie vastutus selles on. Ja kui me lõdvestume, siis kaob hirm ka veealla – sinna SÜGAVUSTESSE vaadata ja kogeda elu laiema spektri läbi. Peatselt avastame, et saame ka seal hingata ning et asjade olemus on palju suurem ja kaunim, kui vaid veepealt vaadates paistis. Mõistame, kuidas me seda kõike mõjutame ning elu maal kaasloome. Ja olulise aspektina ka seda, et mis iganes meie koorikut meilt maha lihvib ja meid avab, mitte miski ei saa meie sisemist pärli, meie olemust kahjustada ega määrida. Kui oleme avatud ja hakkame rohkem läbi paistma, siis tulebki kõik vana saast üles, ja siis võib selle tänuga vabaks anda.

Õnnista oma kogemust ja oma õppetundi, mis sulle tarkuse tõi. Samuti õnnista ja austa oma õpetajat, kes selle õppetunni armastusega sinuni tõi. Ka siis kui sa seda armastust selles oled õppinud põlgama või valeks tembeldama. Usaldan elu ja teenin inimkonda. Läbi oma elu, sammuke korraga, lasen lahti kibedusest, hinnangutest, vihast ja hirmust enda sees ning transformeerin seda armastuseks. Tehes seda enda sees, teen ära selle mustri ka oma karmagrupis ning ühisväljas. Nagu taevas, nõnda ka maapeal.

See kõik – maailm mu sees ja maailm mu ees, mis on lahutamatult seotud ja üksteisega vastavuses – on see,  mida tahan ise taas täiuslikkuseni tunnetada. Näha tõde ja asjade olemust, ma juba näen -see ongi armastus. Nüüd luban sellel oma kogemuses lahti rulluda. Luban lõdvestudes endal kogeda – see on selline imelihtne valem. Ning oma lastel luban samuti nägijaks jääda, kogeda ja imetlusega avastada seda kaunist ja rikkalikku kogemust, mida see elu maal meile kingib. Ja teha seda, milleks me siia tulime. Tänus ja Usalduses, Harmoonias ja Armastuses.

Mina kasvan siin parasjagu koos oma peatselt pooleaastase maise kogemusega suurmeistriga, kes õpetab mulle elu ning kellega koos kasvades ma  ´´õpin maha´´ oma vanu programme. Esimeseks kokkuvõtvaks suuremaks tarkuseks, mida lapsevanemaks olemine mulle õpetanud on ja mida jagada soovin, ongi see, et lubagem oma lastel loomulikult ja omas tempos maailma kogeda. Õppigem seda ning kõike muud neilt, kes äsja siia ilma tulnud. Lastel on meile väga palju õpetada. Kui sünnib laps, siis koos lapsega sünnivad ka lapsevanemad. See on üks imelisemaid rännakuid, kus elu tuletab meile väga paljut meelde ja annab meile võimalusi tervenemiseks ja taassünniks. Paratamatult nõuab see vanematelt tempo maha võtmist. Õnneks leiab aina enam inimesi selleks aega ning elab oma elu juba sügavamalt, mõtestatumalt, hingestatumalt. Õnnistan meid kõiki sellel teel ning julgustan seda julgelt ette võtma!

Loodetavasti püsisite minuga ning rahutu meel ja tähelepanu pole teid oma küna (feed) ette kõiksugu repliike ja tsitaate sööma viinud =) Jagan veel raamatusoovitusi, mis mind sellel teemal kõnetanud on ja mis huviliste isiklikku transformatsiooni toetaksid.

Oma raamatus ,,Neli kokkulepet – tolteegi saladuste raamat’’ kirjeldab D.M. Ruiz võrratult, kuidas reaalsus, mida me tajume, on kogum meie kokkulepetest ja tajust, mis pinnapeal sõlmitud, kuid sügavust, tegelikku tähendust ja mõju, me ei enamjaolt tunnista. See võtab meie tähelepanu kõiksuse võlumaailmalt ning püüab meid lukustada kollektiivsesse programmi. Nii treenib maatriks oma lapsi. See on üks võrratult lihtne ja tabav raamat, mis on paljude elusid positiivselt mõjutanud.  ka hästi välja toonud, et kogu me elu koosneb kokkulepetest, mille me oleme maailmaga teinud, ning mis kujundavad filtri, mille läbi me maailma tajume ning mis selle läbi manab meie silme ette just sellise maailma, nagu meie filter seda ´´tellib´´. Natuke nagu Vadim Zelandi ,,Transurfing’’, kuid kergem ja südamlikum. Kuid mõlemad raamatud on head soovitused virgujatele, mõistmaks, kust me tulnud oleme ning millised on erinevad võimalikkused siin opereerimiseks ning tunnetamaks, millist elu sinu süda ja hing kogeda tahavad.